Tulin koju täna. Üheks õhtuks. Homme lähen taaskord minema ning siis ei ole mul jälle nädala aega internetti. Puudust ma sellest ei tunne. Kasutades tänast õhtut ära, panen siiski kirja, mis ma viimasel ajal teinud olen.
Eelmisel pühapäeval (27. juulil), sõitsid kõik Prantsusmaale. Viisin nad hommikul (kell 4:30) lennujaama ja koristasin maja nii palju kui viitsisin. Pärastlõunal läksin Danielale järgi ning me mängisime terve õhtu jokkerit. Esmaspäeva hommikul tulid ehitajad, kes ka terve eelmise nädala meid iga päev kiusamas käisid. Ehitajad plaastertasid kaks nädalat ning nüüd ei ole meil laes enam ühtegi praegu. Minu ülesanne oli neile näidata, kuidas alarm peale panna (neil õnnestus ikkagi kuidagi midagi segamini keerata, aga sellega on nüüd korras. Lihtsalt võttis paar närvi ajavat telefonikõnet). See tehtud, läksime Danielaga Suttonisse. Mitte rongiga, vaid seekord ma sõitisin ise. Sat nav oli mul kaasas, aga autolaadijat mulle ei jäetud ning poes seda enam ei müüda. Ostsin talle küll usbi kaabli, sest tüüp poes väitis, et läbi arvuti peaks saama seda ikkagi laadida. Ei saanud. 12 naela läks raisku. Kes usbi kõige tavalisemat (noh see ülevalt kitsam ja alt laiem ristkülikuga) kaablit tahab osta?
Läksime Daniela ema juurde ning Claudia (Daniela õde) oli majas totaalse segaduse korraldanud. Tema ema ja Claudia on nagu tõsielu Tom ja Jerry.
Alguse sai kõik nii:
1. Dani ema vihastas millegi (suht tühise asja) peale ning rebis Claudia toas seina peal olevad pildid puruks.
2. Claudia sellepeale loopis tomateid mööda tuba laiali, värvis lauad majoneesiga üle, lõhkus ära kõik parfüümid ja võltslilled ning kleepis väikesed katki rebitud piltide tükid elutoa seinale. Tagatipuks võttis ta endaga välja minnes kaasa riiedekapi võtme (mida meil hiljem vaja läks).
3. Selle peale järgmine päev nende ema viskas lõhkised võltslilled, klaasikillud, rebitud lilled Claudia voodisse. Samuti nuudlid, mis Claudia oli lauale jätnud ning ka paar tomatit sai voodilinade vahele paigutatud.
4. Claudia määris kõik ema toas olevad voodilinad ja toolid, mis olid riidega kaetud tomatitega ära, viskas laiali kõik tähtsad paberid ja jättis hunniku kondoome igale poole.
Pealse seda vahetas nende ema maja lukud ära ning Claudia ei saa enam sisse. Paar ööd magas ta pargis ning viimased neli päeva on ta vanaema juures olnud. Nüüd tahab ta koju tagasi minna, kuid vaevalt teda sinna lastakse. Daniela on praegu seal. Ta pidi helistama mulle hiljem, ma kohe ei jõua ära oodata, kuidas see kõik lõpeb.
Aga tagasi minu tegemiste juurde. Samal päeval, kui Suttonisse läksime, hüppasime läbi ka Daniela tädi juurest, kes nädala aega tagasi umbes oli õnnetult kukkunud ning seetõttu oli tal jalg kipsis. Rääkisime niisama juttu ning pärast mängisime tennist. Kelle viie ajal pidime tagasi Epsomisse minema, sest kuna Dani, Jantina ja Bonnot kolisid uude korterisse, oli neil vaja üürileping allkirjastada. See tehtud sõitsime kohe ka uut korterit vaatama. Päris ilus on.
Kui sisse tuled, siis läheb trepp kohe üles elutuppa ning sealt edasi söögituppa ja kööki. Elutoa kõrvalt lähevad veel trepid üles, kus on siis vannituba ja kaks magamistuba. Kõik on uus ja moodne ja väga mugav.
Järgmiseks pidime teise Daniela tädi juurest uue voodi ära tooma. Voodi on king size ja ikka väga suur ja madrats on väga raske. Kuidagi moodi õnnestus see mu autosse saada ning kuidagimoodi saime kõik selle tavaari ka treppidest üles. Aega võttis ja me mõlemad suutsime närvi minna ja alla anda, aga lõpuks sai see kõik tehtud. Kui voodi kokkupanemise aeg käes oli, avastas Daniela, et kõik mutrid ja kruvid on ta ema juures. Seal kapis, mille võti on Claudia käes. Võtme saime järgmine päev kätte ning voodi saime ka kokku pandud.
Järgmised kaks päeva möödusid kolimise, tassimise, lahtipakkimise tähe all. Praeguseks on mul kastidest ja üldse kolimisprotseduurist kopp ees ja ma ei tahagi sellel pikemalt peatuda. Tähtis on see, et praeguseks hetkeks on kõik tehtud.
Laupäeval toimus Brighton pride, mida meiegi kaema läksime. Plaanisime algselt ärgata kell 9 hommikul, et siis oleks aega end valmis seada ning kella üheks hiljemalt kohale jõuda. Aga kus sa sellega. Me kell üks alles ärkasime. Kella viieks olime umbes kohal ning paraadi ei näinudki. See ei huvitanud meid ka. Saime Allyga kokku ning käisime paaris kinga poes. Võtsime takso ning sõitsime Preston parki, kus põhiline pidu aset leidis. Seal olid aktraktsioonid ning erinevad telgid, süüa ja juua oli jalaga segada, palju sõbralikke inimesi ja üleüldse oli väga tore. Õhtupoole läksime mere äärde ning hiljem baari, kus mina ja Gemma suutsime end seaks vihastada. Nimelt oli sissepääs 10 naela ning tagauks oli lahti, kui keegi tahab välja mõneks minutiks minna. Tempel oli käe peal ning selle alusel lasti sind tagasi sisse. Olime mingi hetk paar minutit väljas ning kui tagasi hakkasime minema, oli tagausk kinni. Läksime pea ukse juurde ning seal oli umbes 30 meetrine järjekord. Ruttasime etteotsa ning tegime teatavaks, et meil on templid ja tahaks sisse saada. Ülbe turvamees vastas sellepeale, et vahet pole, kas meil on templid või mitte, ikkagi peama järjekorra lõppu minema ning sisse ei lasta praegu kedagi. No, et mis mõttes ??? Ma olen maksnud selle eest 10 naela, minu asjad on sees kotihoius ning nüüd pean ma siin järjekorras külmetama. Ära ju ka minna ei saanud, sest kott ja jope olid sees. Me lausa keesime vihast, aga midagi polnud teha. Mingi hetk läksin vaatama, et kas tagumine uks on nüüd lahti. Oligi ning siis saime sisse. Korjasime oma kotid kokku ja läksime minema. Ma ei lähe sinna enam mitte kunagi tagasi.
Seadsime sammud uuesti ranna poole ning chillisime seal umbes tunni niisama juttu rääkides. Väsisin nii kohutavalt ära ja jäin randa magama, ärkasin peale kolme värisedes ning lõdisedes. Nii külm oli. Meil ei olnud kuskile minna, pidime esimese rongiga koju tagasi minema ja rong läks alles kell 6 hommikul. Siis hakkas vihma sadma ning külmunud ja märjana otsustasime rongijaama minna ja seal varju otsida. Lõpetasime kuksil silla all, vähemalt seal oli kuiv. Gemma helistas kogu aeg kuskile ning viimaks ostustasime 3:50 rongi peale minna, mis ei liikunud sugugi mitte meie kodu suunas. Parem soojas rongis, kui kuskil silla all siiski.
Võtsime vastu otsuse, et sõidame selle rongiga Gatwicki lennujaama, sealt Victoriasse ning sealt koju. Nii, Gatwicki lennujaamast saab Vicotriasse Gatwick express rongiga või tavalise rongiga. Tol päeval oli tavalisega mingi jama ning poole tee peale pidi bussi peale hüppama. Kellelgi meist ei olnud selle jaoks energiat ning otsustasime oma tavaliste rongipiletidega Gatwick expressi peale minna. Kell oli 5:15 hommikul. Vaevalt keegi pileteid kontrollima tuleb.
Aga keegi tuli. Tuli vanem mees, kes karjus "may I have you tickets please" !!! Me teesklesime, et magasime, aga mehel oli hääl kõva ning rohkem teeseldes, oleks me naeruväärsed ja just rohkem kahtlased tundunud. Ärkasin üles ning ega mul muud valikut ei olnud, kui oma pilet talle väriseval käel ulatada. Gatwick expressi pilet Lononisse on 20 naela. Danil polnud üldse enam raha, see tähendas, et ma pidin 40 naela meie mõlemi eest maksma, et Londonisse saada. Ma ei olnud selleks valmis. Ma ei tahtnud seda teha.
Aga mees vaatas korra piletid ning andis selle mulle tagasi ning ei öelnud mitte midagi. Seda sama tegi ta Dani, Gemma ja Amie piletitega. Keegi meist ei saanud aru miks ta niimoodi käitus. Need piletid ei olnud õiged selle rongi peale. Mu pileti peal oli kirjas Brighton-Epsom (Southern service). Mitte London ja mitte Gatwick express. See mees, kas oli sutsu totu või tal oli lihtsalt hea süda ning ta lasi meil minna. Ma kaldun arvama, et viimane variant on tõsi. Ikka leidub häid ja lahkeid inimesi.
Victorias pidime veel tunni ootama ning siis saime rongi peale, mis meid lõpuks koju tõi. Rongis jäin magama ning õnneks ärkasin paar peatust enne meie oma. Jalutasime koju ja jäime kohe magama. Rakse öö oli selja taga.
Ja täna tulin siis Ockleysse, et prügikastid välja panna. Hommikul viin postkontorisse postkasti võtme ning siis tagasi Epsomisse kuni järgmise esmaspäevani. Internetti mul seal ei ole, nii et alles järgmine nädal on lootust minust midagi kuulda.
