Suvevaheajast.

Suvevaheaeg pole minu jaoks juba aastaid midagi tähendanud. Vanasti tähendas see kolm kuud puhkust. Nüüd viimased 5 aastat olen suviti tööl olnud. Peale keskkooli olin esimese aasta Ameerikas ning käisin isegi koolis suvel. Vahepealsed aastad PPs, puhkasin suvel ainult korra, et Saksamaale sõita. Ning tänavu aasta puhkan ka vist suht vähe. Ühesõnaga, suvevaheaeg, kui selline, ei saa enam kunagi kestma kolm kuud, nagu vanasti.

Suvevaheage esimesed kaheksa aastat kui laps kooli läheb algab 1. juunil ning lõpeb 31. augustil. 1. septembril minnakse tagasi kooli, kuid esimene päev on suht lebo. Aktus kooli aulas, klassipildi tegemine, lihtsalt sõpradega hängimine ning kõik toimub pidulikus riietuses, mis juba kaks n2dalalt enne kooli algust valitud sai. Vähemalt meie peres oli see nii. Selga polnud muidugi mitte kellelgi mitte kunagi midagi panna. Mida sa ka ootad nelja naisega majapidamisest? Puhas emale depressiooni tekitamine, kuigi samal ajal ta vist salaja ka nautis seda. Täpselt nagu vihikutele ning raamatutele paberi peale panemist. Murakatel olid ka kõikidel muideks väga tuusad vihikud. Ka kooliasjade ostmine oli täiesti fenomenaalne. Võiks arvata, et sul on keska ajaks juba suht suva, mis pastakas ning joonlaud sul on, aga mul ei olnud. Meil kellelgi ei olnud. Uued kooliasjad olid nii ägedad ning kuna need suht kaua aega enne kooli algust välja valitud ja ostetud said, siis iga päeva vähemalt kolm korda saime õdedega omavahel neid võrrelda. Issand jumal küll.

Asjad olid kõik paigas igal pool ühtemoodi. Pole kuulnud ka, et Eestis kuskil kool mingil muul päeval ametlikult lõpenud või alanud oleks (v.a. nendel, kes lõpetavad ning eksameid teevad).
Aga siin. E.l oli viimane koolipäev eile. Juuli alguses. M. peab veel kaks nädalat koolis käima. Ning septembri alguses lähevad mõlemad uuesti kooli. M. on suve jooksul puhkust ainult üks kuu ning ta on 5 aastane. Kool on juba praegu tema jaoks igapäevane asi, siiamaani ta veel naudib seda, sest 1+1 on tal juba selge ning see on ainuke asi, mida neile õpetatakse, kuid ta ei saa arugi, et ta läheb juba teise klassi varsti. Minu jaoks oli see suht suur diil, et peale suvevaheaega lähed küll tagasi kooli, kuid uude klassi. M. ei tea sellest mitte midagi. Tal tuleb kuu aega puhust ning siis läheb kõik sama rutiini mööda edasi. Tema jaoks on see lihtsalt järjekordne half term. Lihtsalt imelik, kui erinev kogu see süsteem on ning kui teistmoodi lapsed sellesse suhtuvad ning arvavad. M. on väga intelligentne oma vanuse kohta ning ta on alles nii noor ning peaks nautima oma suvevaheaga, mis peaks kestma rohkem kui närused neli nädalat ning tundma kogu seda koolierutust, mis peale nii pikka eemalolekut tekib. Koolist kõrini olek ei suuda tal ülegi minna, enne, kui ta uuesti pinki rühkima hakkama peab ja niimoodi 12 aastat järjest. Inglismaa lastel nagu ei olegi suvevaheaega. Nii kahju. Mina oma lapsed saadan kunagi ikka Eesti kooli.

Juhtus, et

Eile oli üks lõbusamaid õhtuid mul kogu selle aja jooksul, mil ma siin viibinud olen. Ning selle jaoks ei pidanud kuskile baari või klubisse minema, vaid lihtsalt maja taha heinamaale. Enelile teadmiseks, et päris heinamaale. Janne võttis kaamera kaasa ning mälestuseks jäävad ilusad pildid. On ju ilusad?

Jah, niisama chillida on lahe. Niisama peaks rohkem chillima. Just looduses ja värske õhu käes.

*

Aga kui nüüd pealkirjast rääkida, siis täna ma jälle trenni ei jõudnud. Lihtsalt ei viitsinud minna. Sularaha mul ka ei ole ning kaardiga ei saa seal maksta. Kaks korda on nüüd vahele jäänud. Bad bad LAZY girl I am.

Hmm

Ma pole kaks päeva juba ühtegi vihmatilka näinud. Imelik on. Päike paistab ja on soe, nagu oleks suvi.

Mul millegipärast sääremarjad sügelevad. C. arvas, et äkki on nahk kuiv vms, et tal sügelesid ka. Peaks mingit kreemi peale panema, aga ma pole kunagi suurem kreemisõber olnud. Ma leian, et kreemid on vastikud. Ja ma ei taha nendega möksida. Tundes ennast ma hoiangi neist eemale niikaua kuni mul jalad suurest kratsimisest veritsema hakkavad. Nii jäärapäine olengi.

Ma magasin täna kella poole 1ni. Ärkasin selle peale, et C. tuli kontrollima, kas ma ikka elan veel. Elan elan, aga ma olin nii väsinud, eriti, kuna olin hommikul kella neljast kaheksani üleval, sest Tanyal oli vaja rääkida. Sogas midagi mentalshipist, millest ma aru ei saanud ja ei tahagi aru saada. Ma olen üldse viimasel ajal suht ignorant paljude asjade suhtes, aga pohhui.... :D.

Eile oli päris tore päev. Hommikul käisin M.-i Summer Fairil, mis oli siis laada moodi üritus. Palju loteriisid ja mänge ning lapsed tantsisid. Ausalt öeldes, oli suht igav..
Õhtul sain ühe Eesti tüdrukuga kokku. Käisime hiina restos söömas, kus parasjagu bridal showeri moodi asi toimus. Ümberringi oli inimestel peas kas koonuse kujulised peo mütsid, kuradi sarved või siis jänku kõrvad. Mõnel oli saba ka. Me olime vist ainukesed kaks inimest, kelle pead ainult juuksed katsid.
Tore õhtu oli ning varsti läheme pildistama.

Täna saabus meie majapidamisse kass. Must kassipoeg Indi. Poiss. Ta on terve päeva laua all istunud. Vahepeal magas ka. E. käib teda aeg-ajalt väntsutamas ning C. on suht pissed off
"Leave the cat alone" shouts C.
"But mommy" whines E.
"Just leave it alone, it comes out when it wants to play"
"Arggghhhhhh.. OK"

Seda dialoogi olen ma täna kuulnud vähemalt seitse korda. Mulle tuli meelde, kui meil kodus Leopold oli ja emme ütles, et kassi ei tohi kiusata. Ega keegi sellest enna aru ei saanud, kuni elajas küünistas nii, et veri lendas. Ma juba ootan, et mis kisa maja teistest otsast varsti tulema hakkab, et oi oi Indi tegi haiget. Ma naeraks. Tegelikult v-olla ei naeraks ka. E. on siiski nii väike ja ta ei saa veel aru ning ei aima ohtu. Arvatavasti ongi parem, kui kass talle kohe alguses tuule alla teeks. Im SOOOO evil......

Käisin hommiku poole Horshamis. Niisama jalutamas ning poes ka. Pärast sõitsin enda lõbustamiseks tundmatuid teid mööda koju tagasi. Mingi hetk lõpetasin piitspeenikese tee peal traktori taga, mis 15 miili tunnis sõitis ning mööda ka minna ei saanud. Mõtlesin, et hakkan tigedaks. Jäi ära. Panin oma ipodi autos lõugama nii, et traktorist ka seda kuulis ning ma ei tea, kas mulle ainult tundus või tegelikult ka, aga ta lisas kiirust juurde ning minuti pärast keeras kõrvalteele, lastes minul ning minu taha tekkinud autorivil mööda minna.

M. tõi mulle pudeli õlut just. "I thought you might like that"

*Kehitab õlgu*


Selge, hakkame siis jooma.

Never ever

Mina enam sinna kohalikku bensukasse ei lähe.
See türklane, kes seal töötab, ei jäta mind rahule ning täna hakkas juba uurima, kas ma temaga abielluda ei tahaks. Appi !!!!
Mul ei ole vaja, et mingid imelikud inimesed mulle külge lööma hakkavad. Jätke mind lõpuks ometi rahule.

Aga muidu läheb mul hästi.

Iga jummmmala päev

Its raining, its pouring,
the old man is snoring,
he went to bed and bumped his head
and couldn`t get up in the morning

Muahaaa

Kell on pool kümme ning hetkel paigaldatakse minu tuusa kollakas-sinisesse tuppa Sky boxi, mis mulle töötava teleka koos kahe miljoni kanaliga tagasi annab. Igal juhul positiivne, kuid miks on vaja selliseid asju teha öösiti? Oleks siis veel, et telekast tuleks midagi vaadatavat...

Ärkasin täna hommikul üles väga tugeva müra peale kell pool kaheksa hommikul. Jeee, ehitajad saabusid. Ning otse loomulikult oli neil vaja hakata midagi puurima minu akna all just siis, kui ma magan. Ma saan aru, et tööd on vaja teha ning kõik inimesed ei ole sellised luuserdajad nagu mina, aga esiteks, oleks pidanud kõik nende töö juba kuu aega tagasi tehtud olema ning teiseks polnud see puurimine üldsegi mitte esmajärguline. Lõppkokkuvõttes olin mina tige. Jõllitasin toda meest terve päeva krillis silmadega, et tal paha ja piinlik hakkaks ning usun, et mu vandenõu ka õnnestus. Ta muutus kuidagi kohmetuks iga kord, kui mind nägi. Oi kus mulle meeldib, kui mul inimeste üle mingi influence on.

Kõik on iseendas kinni.

Sees

Uus maja lõhnab ikka veel värske värvi järgi, mis kohati iiveldama ajab, kuid eelmisesse elukohta ei tahaks tagasi minna ka miljoni naela (jah naela, mitte krooni ;)) eest. Ehk algab stoori "Viimaks ometi kolisime sisse" esimene (loe viimane) ettekanne.

Kõigepealt tahaksin ära mainida, et ma olen OMA arvuti taga. Ma ei mäleta, millal ma viimati täpitähtedega rahus kirjutada sain. Just. Rahus. Oma toas. Mul on siin jälle internet :D. Õigemini voodi ühes nurgas on ja teises pole (wireless). Ei ulatu mu tuppa väga hästi, aga hea, et üldse on. Ta küll kipub katkema, kuid ma arvan, et ma hetkel aksepteerin seda. Kunagi saab parandatud, kui väga närvidele käima hakkab. Ning isegi MSN töötab. Enne keeldus sisse logimast väites, et firewall blokib programmi, aga tundub, et masin on meelt muutnud. Positiivne.

Aga nüüd asja juurde.

Oma viimases sissekandes olin ma suht negatiivses meeleolus. No oli ka põhjust. Ma pikin appi erinevaid vibratsiooni teistelt inimestelt ning see kujundab mu tuju. Lohutuseks võin öelda, et külmkapp mahutati ikkagi ära ja ka muud pisiasjad said parandatud. Suuremaid ebameeldivusi tekkis ka juurde, kuid ma kirjutan neist hiljem.

Anyways, reedel magasime me esimest korda uues majas kastide sees. C. tellis kolimismeestelt ka lahtipakkimisteenuse, kuid S. vihastas nende peale mõningatel põhjustel ning saatis nad karmilt ära koju. Mis tähendab meile topelt tööd. Enamuse oma ajast veetsin ma too päev siiski vanas majas. Koristades. Praeguseks hetkeks särab too nagu viis vikatit ja ma olen enda üle suht uhke. Ma andsin endast parima, et vana maja diisent olukorras omanikule tagasi anda (eile ja täna käisin isegi vanni alla pandud puust tara värvimas) ja parem oleks kui nad oleksid rahul. Mitte et ma tegelikult väga hooliks (coz i dont). Mu pea keeldub mõtlemast pikemalt kogu selle küürimisprotsessi peale. Mul oli nii palju, millest ma tahtsin kirjutada ning mida ma nüüd ei suuda meenutada, sest isegi juba sõnad koristamine ning kolimine ajavad iiveldama. Ma olen lihtsalt juba õnnelik, et see kõik möödas on. Lahtipakkimine ei ole möödas, tegelikult ei ole maja 100% valmiski. Veel kaks nädalat jõlguvad siin ehitajad, kel üht ja teist vaja teha. Mul pole toas kappe, sest need on vaja kokku panna. Telekas ei tööta veel. Köögis osad tööpinnad ka puuduvad. Pliiti veel pole jne jne. Ja ma pean enda tuppa torumehe kutsuma, sest ma tahan, et mu vannitoas shower rohkem survet annaks. Vesi peab ikka tugevalt voolama.

Palju on veel teha, aga me loodame, et järgmise kahe nädala jooksul saab kõik valmis ning me võime normaalselt eluga edasi minna.

Eile tulid meile kohe ka külalised. C. nõbu koos oma kolme lapse ning abikaasaga. Õhtul oli neil vaja välja minna ning mind pandi lapsevalvesse. 5 last. Kusjuures üks neist oli lausa beebi. Minu õnneks jäid nad kõik enne magama, kui välja mindi ning üles keegi ei ärganud. Augusti teisel n2dalal l2heme mina, M. ja E. neile külla. Nad ka kolivad praegu. Ostsid suure maja, kus on huge swimming pool as they say. Ideaalis peaks see meile kõigile puhkus olema.

Ning siis täna hommikul tuli veel rohkem külalisi. S.-i parim sõber koos oma naise ja pojaga. Meil oli maja rahvast täis ning kõik hüppasid ühelt kastilt teisele. Praeguseks hetkeks on nad kõik läinud. Ongi hea. Pole mitte midagi hullemat kui üritada olla lahke ja sõbralik samas kui sa tegelikult oled tige ja stressis. Mida me kõik olime/oleme.

On igav juba? Ma tunnen, kuidas ma mingit suvalist möle ajan. Keda see huvitab, et meil rahvas sisse-välja voorib? Igav elu mul, eks ole? Polegi millestki muust kirjutada, kuid sellest, mis selle perega siin toimub. Rohkem nagu kirjutaksin nende elust. Nende elu samas on ka minu elu. Sest me elame koos. IRW.

Minu elu. Ma siin lugesin enne Tikri blogi üle hulga aja. Kirjutas, et ta tahab meest ja lapsi ja maja ja autot. Ma vist tahan ka. Minu jaoks pole sellised tahtmised aga mitte midagi muud, kui märk sellest, et hakkad vanaks jääma. Ma ei taha vanaks jääda. Kui kogu see kaos siin läbi saab, siis ma luban endale ja ka teile, et hakkan elama. Elama nagu üks noor inimene seda tegema peab. Mul on kopa ette visanud, et ma olen üks osa teiste inimeste elust, kuid kel oma eraelu absoluutselt puudub. Ma isegi ei tea enam, mida sõna eraelu tähendab. Masendav. Actionit on vaja. Mingit muud actionit kui meie 42 tollise plasmateleka kildudeks purunemine ning 5000 naelase põranda tugev kriipimine (kumbagi neist asjadest mina ei teinud, aga ma olen kõige selle sees ning sellega minu action piirdub, kuuleds, kuidas S. süüdlaste peale lõugab, mis on nagu naljakas, kuid samas ei ole ka).

See jutt ei tunud üldse loogiline. Mul on tunne nagu ma oleksin purjus, kuigi ma ei ole. Värvilõhn hakkab vist pähe. Ma lähen ja söön midagi, lootes, et äkki kukub tee peal kivi pähe ning mind tabab mälukaotus vms. Oleks vähemalt huvitav.