Sees

Uus maja lõhnab ikka veel värske värvi järgi, mis kohati iiveldama ajab, kuid eelmisesse elukohta ei tahaks tagasi minna ka miljoni naela (jah naela, mitte krooni ;)) eest. Ehk algab stoori "Viimaks ometi kolisime sisse" esimene (loe viimane) ettekanne.

Kõigepealt tahaksin ära mainida, et ma olen OMA arvuti taga. Ma ei mäleta, millal ma viimati täpitähtedega rahus kirjutada sain. Just. Rahus. Oma toas. Mul on siin jälle internet :D. Õigemini voodi ühes nurgas on ja teises pole (wireless). Ei ulatu mu tuppa väga hästi, aga hea, et üldse on. Ta küll kipub katkema, kuid ma arvan, et ma hetkel aksepteerin seda. Kunagi saab parandatud, kui väga närvidele käima hakkab. Ning isegi MSN töötab. Enne keeldus sisse logimast väites, et firewall blokib programmi, aga tundub, et masin on meelt muutnud. Positiivne.

Aga nüüd asja juurde.

Oma viimases sissekandes olin ma suht negatiivses meeleolus. No oli ka põhjust. Ma pikin appi erinevaid vibratsiooni teistelt inimestelt ning see kujundab mu tuju. Lohutuseks võin öelda, et külmkapp mahutati ikkagi ära ja ka muud pisiasjad said parandatud. Suuremaid ebameeldivusi tekkis ka juurde, kuid ma kirjutan neist hiljem.

Anyways, reedel magasime me esimest korda uues majas kastide sees. C. tellis kolimismeestelt ka lahtipakkimisteenuse, kuid S. vihastas nende peale mõningatel põhjustel ning saatis nad karmilt ära koju. Mis tähendab meile topelt tööd. Enamuse oma ajast veetsin ma too päev siiski vanas majas. Koristades. Praeguseks hetkeks särab too nagu viis vikatit ja ma olen enda üle suht uhke. Ma andsin endast parima, et vana maja diisent olukorras omanikule tagasi anda (eile ja täna käisin isegi vanni alla pandud puust tara värvimas) ja parem oleks kui nad oleksid rahul. Mitte et ma tegelikult väga hooliks (coz i dont). Mu pea keeldub mõtlemast pikemalt kogu selle küürimisprotsessi peale. Mul oli nii palju, millest ma tahtsin kirjutada ning mida ma nüüd ei suuda meenutada, sest isegi juba sõnad koristamine ning kolimine ajavad iiveldama. Ma olen lihtsalt juba õnnelik, et see kõik möödas on. Lahtipakkimine ei ole möödas, tegelikult ei ole maja 100% valmiski. Veel kaks nädalat jõlguvad siin ehitajad, kel üht ja teist vaja teha. Mul pole toas kappe, sest need on vaja kokku panna. Telekas ei tööta veel. Köögis osad tööpinnad ka puuduvad. Pliiti veel pole jne jne. Ja ma pean enda tuppa torumehe kutsuma, sest ma tahan, et mu vannitoas shower rohkem survet annaks. Vesi peab ikka tugevalt voolama.

Palju on veel teha, aga me loodame, et järgmise kahe nädala jooksul saab kõik valmis ning me võime normaalselt eluga edasi minna.

Eile tulid meile kohe ka külalised. C. nõbu koos oma kolme lapse ning abikaasaga. Õhtul oli neil vaja välja minna ning mind pandi lapsevalvesse. 5 last. Kusjuures üks neist oli lausa beebi. Minu õnneks jäid nad kõik enne magama, kui välja mindi ning üles keegi ei ärganud. Augusti teisel n2dalal l2heme mina, M. ja E. neile külla. Nad ka kolivad praegu. Ostsid suure maja, kus on huge swimming pool as they say. Ideaalis peaks see meile kõigile puhkus olema.

Ning siis täna hommikul tuli veel rohkem külalisi. S.-i parim sõber koos oma naise ja pojaga. Meil oli maja rahvast täis ning kõik hüppasid ühelt kastilt teisele. Praeguseks hetkeks on nad kõik läinud. Ongi hea. Pole mitte midagi hullemat kui üritada olla lahke ja sõbralik samas kui sa tegelikult oled tige ja stressis. Mida me kõik olime/oleme.

On igav juba? Ma tunnen, kuidas ma mingit suvalist möle ajan. Keda see huvitab, et meil rahvas sisse-välja voorib? Igav elu mul, eks ole? Polegi millestki muust kirjutada, kuid sellest, mis selle perega siin toimub. Rohkem nagu kirjutaksin nende elust. Nende elu samas on ka minu elu. Sest me elame koos. IRW.

Minu elu. Ma siin lugesin enne Tikri blogi üle hulga aja. Kirjutas, et ta tahab meest ja lapsi ja maja ja autot. Ma vist tahan ka. Minu jaoks pole sellised tahtmised aga mitte midagi muud, kui märk sellest, et hakkad vanaks jääma. Ma ei taha vanaks jääda. Kui kogu see kaos siin läbi saab, siis ma luban endale ja ka teile, et hakkan elama. Elama nagu üks noor inimene seda tegema peab. Mul on kopa ette visanud, et ma olen üks osa teiste inimeste elust, kuid kel oma eraelu absoluutselt puudub. Ma isegi ei tea enam, mida sõna eraelu tähendab. Masendav. Actionit on vaja. Mingit muud actionit kui meie 42 tollise plasmateleka kildudeks purunemine ning 5000 naelase põranda tugev kriipimine (kumbagi neist asjadest mina ei teinud, aga ma olen kõige selle sees ning sellega minu action piirdub, kuuleds, kuidas S. süüdlaste peale lõugab, mis on nagu naljakas, kuid samas ei ole ka).

See jutt ei tunud üldse loogiline. Mul on tunne nagu ma oleksin purjus, kuigi ma ei ole. Värvilõhn hakkab vist pähe. Ma lähen ja söön midagi, lootes, et äkki kukub tee peal kivi pähe ning mind tabab mälukaotus vms. Oleks vähemalt huvitav.