Vesi peale...

Ärkasin täna hommikul kohutava kurguvaluga. Eks see ole eilse külma ning vihmase ilma tulemus. Jõle paha on olla, ainult teed ja mett ja kurgutabletti tahan.

Ja nii ongi...

Klaas Chardonnayd, piparkoogi maitselisi küpsiseid, mandariine ning juustu ning nädalavahetus võib alata. Õigemine pole mul aimugi, mis täpselt saama hakkab ning täna kavatsen ma nii ehk naa varakul kräshida, kuid loodame parimat. Bensiini kokkuhõiu mõttes võiks muidugi terve nädalavahetuse kodus olla, kuid lihtne põhjus a la ma ei kannata neid lapsi enam välja, lükkab selle plaani ümber. Oi jaa, bensiinist võin ma täitsa rääkida. Viimase nädala jooksul on mul bensiinile läinud 90 naela. Need, kes teavad, palju ma nädalas palka saan, nendel palun omad järeldused teha. Kuidas ma selliste kulutuste juures peaksin raha kokku hoidma? Parimagi tahtmise juures ei õnnestu ent ma kavatsen oma tshekid lauale laduda ning küsida S. käest rohkem bensiini raha, sest see ei ole normaalne.

Lastest nii palju, et viimasel ajal nad aina kaklevad. Üks tahab teha üht ning teine teist ning mingisugustki kompromissi kuuldele ei võeta. Jagele siis nendega. Isekad jõmspikad ning teistega üldse ei arvesta. Koduaresti panen mõlemad varsti ja nukud võtan ka ära. No oli üks päev, et õpetasin M-t rattaga sõitma (ilma abiratasteta) ning E. sõitis ka oma rattaga ning karjub mingi hetk, et tal on hull kakahäda. Nujah. Vait ka enam ei jäänud ning otsustasime siis koju tulla. Hiljem tuli välja, et ta valetas. Tahtis lihtsalt oma tahtmist saada, ei tahtnud, et M. sõitma õpiks. Tahtis olla isekas ja koju nukkudega mängima tulla. Nagu tal oleks raske olnud seal olla, sest auto oli igasugu nukke ning värviraamatuid täis. Rattaga sõitma õppimine on M.-i jaoks tähtis ning E. keeras talle (ja mulle) lihtsale sitta. Selline asi ei ole aksepteeritav. Teiste inimest jaoks on mõnikord tarvis oma heaolu ohverdada. Ma tean, et ta on ainult 5. aastane, aga selles eas laps saab juba aru, mis on tähtis, mis mitte, mis on õige ja mis vale. Ok, ma rahunen maha nüüd.

Ma pean oktoobri lõpuks teada andma, kas ma jään veel siia või mitte. Mul on valik jaanuarist kõik ära lõpetada või otsustada, et jään näiteks aprilli, juuni või mis iganes kuuni. Minu küsimuse peale, et kas nad tahaksid, et ma jääksin, tuli, et Ohhh Yeahhhhhhh. See oleks neile ideaal variant. Ma ei saa vist päris jaanuarist täiesti ära minna, sest mu rahaline seis ei luba seda. Mu võlad Eesti Vabariigi ees pole veel makstud. IRW. Kui ausalt öelda, siis ma ei tea, mida teha. Aga selle kuu jooksul peab välja mõtlema.

Jõuluks on plaan koju minna. Peaks mingeid pileteid ostma hakkama. Vaatab. Alati vaatab, aga ei näe mitte kunagi...

Pidin see nädalavahetus tegelikult sõbranna N-ga minema Brightoni ööklubisid vallutama. Tema väidab, et tahab seda teha The L Word style, aga no ma ei tea. Muide, Iiris, varsti saad lubatud DVD`d ka ;). Arvatavasti tuleb selle asemel hoopis K. juures chill veini ning videoga. Eelmine laupäeva olin ka tema juures. Vaatasime mingid chick flicki. Kohtusin tema kuulsate korterinaabritega. Huvitavaid inimesi on maailmas.

Eelmine teisipäev oli mul vaba päev, enne mida oli 8 tööpäeva ning peale mida tuli veel 3 tööpäeva järjest. Veetsin need imeilusad 12 tundi päikesepaistelised Guildfordis. Ostsin endale Sims 2 uue lisapaketi. Seasons. Uus pakett teeb alati tuju heaks ning hiljem läksin üksi kinno. Vaatsin "Run, fat boy, run". Ajaviite filmiks oli päris hea, kuid kinno vaatama minna ei soovitaks. Paar päeva enne seda käisin lastega kinos vaatamas "Firehouse dog" vms. Lugu mingist koerast ühesõnaga. Seda soovitaks küll. Kui end poeetiliselt nüüd väljendada, siis oli see südant soojendav film... Muahahaaa.. Tegelt ka. Oli küll.

Mingi päev käisin N.ga veini joomas ning me lõpetasime KFCs ja rääkisime 3 tundi Austraaliast, känguruuuuudest, kanast, suitsetamisest, seksist, heleroosadest suhkruvattidest ning kes seda veel mäletab, millest veel. N. on nagu Iiris. Nendega saab kõigest rääkida. Sest nemad saavad aru. Väga sügavmõtteline, eks ole.

Tegelikult ma peaks Londonis elavatele eestlastele helistama. Oleks mul ainult krediiti. Tavatelefoni peab lähipäevil pihta panema. Saaks ometigi tuttavaid hääli kuulda. Londonisse minna erilist tahtmist praegu ei ole. Ja ma ei jõua ka, sest järgmine nädal on K. sünna ning ma kujutan ette, et sinna läheb 500 naela, mida mul ei ole. Loodame, et nii hullusti ei lähe. Sünnipäevadega on üldse jama praegu. Ma tunnen end kohutavalt Gea pärast, et mul ei õnnestu talle praegu kinki saata. No ma ei suuda isegi ühte filmi posti panna, mida ma kaks kuud tagasi teha lubasin. Mis mul viga on? Olen ma lihtsalt laisk või arvan, et see ei ole piisavalt tähtis? Peidan ma end rahapuuduse taha või ei ole mul tegelikult ka raha? (No praegu ka tegelikult ei ole, aga ma ei viitsi seda bensiini enam kiruda)...

Muahahaaa... selle bensiini asjaga on veel üks nali. Nimelt, ma ei saa seda paagi auku kunagi lahti. See käib võtmega ning nii kõvasti ja keeruliselt, et mul on ainult yks kord õnnestunud see lahti saada. Tavaliselt ma siin samas meie külas tangin. Seal üks India tyyp alati aitab mind, aga tema ka täpselt ei tea, kuidas seda teha, tema ka alati 5-10 minti vägistab mu võtmeid enne, kui selle lahti saab. Selle nädala alguses läksin uuesti samasse bensukasse, aga tuli välja, et neil pole üldse kütust täna. Bensiin oli otsas. Ei jäänud mul muud valikut, kui sõita Tesco bensiinijaama. Vaatasin mingi noore nolgist töötaja sealt, kes tuleks ja selle mul lahti teeks. Tuli ja üritas ja proovis ning ei saanudki. Ütles, et läheb küsib kellegi teise käest, et äkki keegi teine teab ja aitab. Saatis mingi 40. aastase tädi, kes nagu lupsti sellel lahti tegi. Väga pro igal juhul. Näitas mulle ka, kuidas teha ning järgmine kord mul Horshamis Shelli tankals seda teha isegi õnnestus. Täna käisin ma kumme vahetamas ning suure enesekindlusega sõitsin hiljem Dorkingi bensukasse. Loomulikult ma paaki lahti ei saanud. Jooksin sisse, palusin abi. Tuli tüüp välja. Mässas paagiga minut aega, ütles, et sorry, I dont know how to do that ning jooksis tagasi sisse ning jättis mu sinnapaika. Eriline ülbik. Samas ma saan aru ka, sest tal olid sees kliendid. Kuna mul autos bensiini tuli põles, siis ma minna niikuinii kuskile ei saanud. Proovisin siis ise edasi, kuni lõpuks astub mu kõrvale mingi ärimees ning pakub abi. Ma olen käpp abi võtma ka. Samamoodi, nagu poleks mingi probleem avab tyyp selle korgi nagu too daam Tesco tanklas. Ma ei saa aru, kuidas inimesed seda teevad. Mees vastas, et tehnika. Mul on vaja see tehnika kiirelt igal juhul selgeks saada. Sellised lood siis.

Kuidas lapsed omast arust kavalad on...

Mäletan ise ka, kui väike olin, arvasin kogu aeg, et küll ma ikka oma emast targem olen. Üldjuhul ma arvan, et ma olin suht hea laps. Ei sattunud pahandustesse ja ei valmistanud juukseid välja kitkuvat peavalu oma vanematele. M.-t ja E.-t vaadates on juba suht kindel, et igasugu krutskeid ning valesid sealt poolt tulema hakkab. Ent samamoodi ega C. loll pole. Ning mina samuti. Laste niiöelda valged valed on nii läbinähtavad. Täeisti naljakas, kuidas nad üldse mõelda võivad, et täiskasvanud sellest aru ei saa, kui nad luiskavad. Täitsa naljakas, kuidas ma ise võisin samamoodi mõelda. Veelkord, ma olin ikka väga hea ja aus laps ning ma ei ütle seda ainult sellepärast, et ma tean, et mu ema aeg-ajalt mu blogi loeb ;).

Täna oli just väga hea näide selle kohta. Lähen mina hommikul lapsi äratama ning avastan, et nad on juba üleval ning tavalistes riietes koolivormi asemel. E. vaatab mulle nukra näoga otsa ning teatab:
"We are sooo poorly today, we cant go to school". Muahaha.. Njah.. Ofkooooors. Jõllitan teda siis oma 10 sekundit, kuni laps itsitama hakkab. Poorly my ass. Aga lihtsalt kogu see plaan. Et nad arvasid, et ma tõesti ei käsi neil riided ära vahetada, kui nad kohe ärgates tavalised riided selga panevad, on mingil määral juba viit plussi väärt. Nice try, but try harder next time. Paneb mõtlema, et kui juba 5. ning 6. aastane kooli minna ei taha ning on selle nimel valmis haiget teesklema, mis siis 10 aastat hiljem saab? Harjutamine teeb meistriks. V-olla kunagi õnnestub neil ka oma vanemaid selles vallas lollitada? Mul isikilikud kogemused puuduvad, sest ma pole kunagi üritanud.

Eks neid situatsioone on veelgi olnud. Jageletud on nii sofa vahelt leitud peidetud juurviljadega kui ka kuskilt köögikapist leitud mustade riietega, sest nõndaviisi nad omast arust koristasid tuba. No ok, lapsed on lapsed. Praegu ka veel süütud. Aga tõesti huvitav, milleni see ükskord viia võib ning kui kaua õnnestub neil läbinähtavalt kavalad olla, enne, kui silma pilgutamata muid kärbseid pähe ajama hakkavad, mille kohta esmapilgul ei oskagi öelda, kas tegemist on tõe või valega.

Jutupaunik

Rääkimine on parem kui vait olemine. Eriti veel siis, kui inimest esimest korda kohtad, sest esimene mulje on üpris tähtis. Sain täna õhtul veel ühe au pairiga kokku. No too ei suuda kohe üldse vait olle. Mitte halvas mõttes, vähemalt igav ei olnud, kuid liigne seletamine 3 tundi järjest on väsitav. Rohkem mõõdukust inimesed !!!

Fun Fair !!!

Jee jee jeeeee.

Eile toimus Guildfordis väga mega super lahe laat. Eesti mõistes oli tegemist rohkem tivoli sarnase üritusega, palju erinevaid atraktsioone, mänge ning tohutul hulgal rämsptoitu. Mõnus oli laupäeva õhtul midagi teistsugust teha.

Guildfordi rongijaamas sain kahe uue tüdrukuga kokku. T. Prantsusmaalt ning Sa. Itaaliast. Mõlemad on toredad ümbruskonnas elavad au-pairid. Kolmekesi jalutasime Austraaliast pärit K. juurde ning seadsime sammud laadale. Lõppkokkuvõttes raiskasin ma ära umbes 20 naela igasuguste atraktsioonide peale, mis tegelikult väga palju ei olegi. Ja kui on piisavalt lõbus siis on rahast ka pohhui.
K. lahkel loal panen paar pilti ka üles.

Mina, T. ja Sa. WipeOuti peal

Mina ja Sa. ja sinine ... käru

Viimase atraktsiooni peale pidin üksi minema, kõik teised kurtsid, et neil on süda paha.. no kamooon

Pole ammu juba nii palju nalja saanud ning ka uusi inimesi on peaaegu alati meeldiv kohata. Täna õhtul saan ühe Kanada tüdrukuga kokku, eks näis, kuda läheb.

Tikrile: Küll ma end kokku võtan ja kirjutan ka Küprosest. *glares*

Järgmine nädal saan topelt palka. Woohooo. Laupäeval ootan kõiki külla.

Varsti peab mõtlema hakkama, mis varsti saama hakkab.. Muahahaaaa

I am so sorry (not really)

Häbi peaks mul olema. Lubasin novelli, aga pole isegi luuletust kirjutanud. Mulle tundub, et praegu lihtsalt ei ole õige aeg. Ma tahaksin palju Küprosest kirjutada, aga siis kui tuju peale tuleb. Saabub õige aeg, mil pajatan loodusest, murust, villast, autost, inimestest, basseinist, rannast, päevitusest, söögist, sadamast, kassidest, usust, laulust, türklastest, ööelust, pereelust, sukeldumisest, toidumürgitustest ja veel mõnestki seiklusest. Praegu läheme edasi hoopis muudel teemadel.

Hakkame näiteks vinguma...

Järgmine nädal on mul 7 tööpäeva. Tavaliselt on kolm, aga nüüd järsku 7. OMG.

Vingumine lõpetatud.

Ja jälle ma ei viitsi kirjutada.. Homme kirjutan. Pointless. Homme päriselt kirjutan. Või hiljemalt pühapäeval.

Cheers!

Back in rainy England !!!

Lõpuks ometi kodus tagasi. Mitte päris kodus, aga Inglismaa kodus. Viimased kaks nädalat sai Küprosel veedetud ning mega super tore oli ning mul on paljust kirjutada, aga ma teen seda lähipäevil. Kirjutan teile novelli. Hetkel olen ma väga väsinud ning ma poen nüüd põhku.

Muide, sorry, Iiris, et ma üldse su smsile ei reageerinud. Mu telefon ei suvatsenud töötada. Ma ürtian homme helistada....