Liis ja söögi tegemine

Mõni aeg tagasi vahetasin maile oma tulevase Inglise pere ex au-pairiga. Kuna mulle tehti selgeks, et ma pean tüdrukutele hakkama ka süüa tegema (very simple meals nagu öeldi), siis ma tundsin huvi, et mida tema siis süüa tegi. Vastus sellele küsimusele oli järgmine:

Cooking for the girls is very simple. The suppers I cook:

1. grilled lamb/beef with veg
2. grilled salmon/tuna with veg
3. chicken strips with veg
4. spaghetti bolognese
5. shepherds pie with veg
6. pasta with parmesan
7. tuna pasta bake
8. chicken fried rice
9. home made pizzas
10. cold snack

Ausalt öeldes jäi mul suu lahti. Ma ei oska mitte ühtegi neist asjadest teha. Võib-olla cold snacki oskaks, kui ma teaks, mis see on. Aga tublid lapsed õpivad eks ole. Täna siis emme helistas mulle ja ütles, et ma keedaksin mõned kartulid. Enne ta veel kaheldes küsis, et kas ma ikka oskan. Mina kaagutasin takka, et muidugi oskan. Ja siis hakkas pihta, selline tunne oli, nagu oleksin eksamil. On ju teada tuntud fakt, et Liis ei oska süüa teha. Igal juhul leidsin üles poti. Panin sinna vee sisse ja panin pliidi ka sisse ja siis tekkis esimene küsimus. Et kas me keedame koorega või ilma? Pidin emale juba tagasi helistama, aga otsustasin seda siiski mitte teha, sest oma iseseisvust peaks ikka tõestama ;). Mõtlesin, et koorin ära - sealt tulenes kohe teine küsimus, et missuguse noaga? Ok, see ei olnud väga raske ja ma leidsin mingi noa. Kolmas küsimus, palju ma neid siis koorima peaksin ja kuidas üldse koorida? Kuskilt olen kuulnud, et koore all on vitamiine. Üritasin siis hästi õhukeselt koorida, mis mind lihtsalt frustratsiooni viis ja ma andsin alla. Lõpuks koorisin siis nii, nagu juhtus. Sattusin hoogu ja koorisin vist liiga palju, kuid suutsin siiski kõik potti ära mahutada. Tegin kohvi ja istusin maha, jõllitades potti. Lihtsalt jõllitasin ja kuulatasin. Mingi aja pärast lõi nagu välk selgest taevast! SOOL !!! Sealt ajendatud küsimus number neli, palju soola panema peaks? Tunde järgi - peaasi, et üle ei soola. Panin siis poolteist teelusika täit ja istusin toolile tagasi. Vahtisin potti ja vajusin mõttesse nii sügavalt, et äkki lõi silme ees mustaks ja ma lausa võpatasin. Küsimus number viis. Millal ma tean, et need üldse valmis on? Torkisin vaest kartulit siis noaga. Meelde tuli üks Ärapanija osa, kui üheks teemaks oli neil seal see palju kõmu tekitanud karusnaha vastane aktsioon. Onu Pets tõi seal näite kartuli näol, jutustades, et kartulite olukord on palju hullem, et nad kooritakse elusalt, siis keedetakse elusalt ja pärast veel torgitakse ka. Muigasin omaette ja jätsin vaese kartuli rahule. Kohvi sai otsa. Nüüd uitas mu peas mõte, et keegi võiks juba koju tulla. Keegi, kes teaks, millal kartulid valmis on ja millal vesi tuleks pealt ära kallata. Aga kedagi ei tulnud, mitte kedagi. Ootasin veel ja siis tekkis tunne, et kui ma kohe seda vett sealt ära ei kalla, siis need keevad lihtsalt pudruks. No mis siis ikka, siis saab kardulaputru :D. Ootasin veel umbes 2 minutit ja võtsin julguse kokku ja kallasin vee pealt ära..

Ohkasin..

Saidki valmis ja ma saingi sellega hakkama. Ma ei ole eriti tihti just enda üle uhke, kuid see hetk olin ikka küll. Paljudele tundub see kartulite keetmine elementaarne oskus, minule aga mitte. Mind pole lihtsalt õnnistatud söögi tegemis oskusega (hmm.. on see nüüd 1, 2 või ikka 3 sõna?). Süüdistada ei maksa kedagi, aga inimene õpib kogu elu ja see annab lootust, et kunagi õpin ma ära ka need ekstreemsed toidud, mida Inglismaal valmistama pean hakkama.

Hea tunne on :)