Kolmapäev, 24. jaanuar

Lõpuks ometi on hetk aega puhata ka keset päeva.

*sirutab jalgu* ...

Viimased kolm päeva olen end tundnud nagu meeleheitel koduperenaine. Mitte halvas mõttes ent kogu aeg on kiire ja kogu aeg jookse ringi ja korista, mis isegi natuke vihastas mind. Tekkis tunne, et need kaks kuud, mil neil au pairi ei olnud, ei liigutanud nad siin majas lillegi, just sellepärast, et küll mina tulen ja koristan. Nojah, eks ma tulingi ja koristasingi. Ühtegi ämblikuvõrku pole enam. Õnneks on praeguseks hetkeks segadusega ühel pool ja järgmine nädal on juba lihtsam. Algus on alati raske.

Täna tuli lumi maha ja Inglismaal on paanika. Raadiod hoiatavad, et autoga sõitmist oleks tark vältida. Mina ikka läksin ja viisin lapsed kooli. Polnud hullu midagi, Eestimaa lumega võrrelda ei anna. Pereema helistas veel hommikul, et kui ma väiksemat last ei taha kooli viia, siis ta võib koju jääda. Lapse koolitee on väga kitsas ja mäe peal, suht ebamugav on seal sõita, aga kamoon.. Ma tahan puhata praegu. Mul on hea meel, et nad koolis on :).

Varsti peab mõtlema, mida süüa teha...

Moosisaia tahaks...

Täna peaks palka saama.. Lahe! Eile vihastasin oma tobeda telefoni peale... Pean uue Sim kaardi ära registreerima, aga internet ei lasknud mul seda teha ning nüüd olen täiesti kõneajatu ja keegi ei saa mulle ka helistada, kuna sissetulevad kõned maksavad. Tobe tobe tobe. Õnneks ma olen suht maha rahunenud praeguseks, eile isegi alustasin vihast pulbitseva blogi kirjutamist sellel teemal, kuid õnneks või siis kahjuks jooksis arvuti enne kokku.

4 vaba päeva on saabumas. V.a reede õhtu, mil ma ekstra raha eest koju jään ja vaatan, kuidas lapsed magavad. Life is about to get better.

Ma väärin midagi ilusat!