Oi Bljat
Uus auto jõudis täna hommikul kohale. Hõbedane Jeep Cherokee. 2002. aasta oma. Muidu täitsa hää auto, ainult et:
1. Nii kuradima harjumatult suur on
2. Käigukast streigib kohati
3. Võti käib lukuaugust kiiksuga välja
4. Sidurit alla vajutada on väga raske
5. Ja ikka väga suur on.
Ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega üldse parkima hakkan. Tulevad esimesed nädalad meelde, mil ma eriti kuskil käia ei julenud, sest kartsin autot. Nüüd kardan veel rohkem.
Preagu mõtlen, et peaks uuele tiirule minema. Aga õhtul tulevad külaised, kes selleks ajaks, kui ma tagasi jõuan juba siin on ning siis pole raudselt kuskile meil enam parkida ka. Ma ei teagi, kas nüüd lähen või mitte..
Süüa peaks ka endale enne tegema, kui rahvas siia jõuab. Oma nägu neile küll näidata ei taha, vihkan sundsotsialiseerumist.
C. ja lapsed olid terve päeva Londonis. Aitasin S.l maja koristada. Mu meelest ma kogu aeg aitan. Just siis, kui ei pea. Homme on tööpäev. Neljapäeval peab lapsed C.i nõo juurde viima. Kuskile põhja Inglismaale. Õnneks autoga ei pea minema *winks*
Homme võiks midagi funni teha. Midagi teistsugust. Viiks lapsed näiteks hõbekollaseid kalu püüdma, kuskile metsa sisse, kui majutuskohana oleks puraviku kujuline onnike, kus elab vana naisterahavas, kes meid pärast puuri pistab ning toorest kala sööma sunnib. Haige mõtlemine mul kohati.
Kusjuures ma olen viimasel ajal fictioni peale mõtlema hakanud. Olen hakanud seda lugema ning kohati tahaks ka ise kirjutada. Kuid sellel teemal ma olen korra juba virisenud, et kirjutada ma ei oska. Parasiitsõnad nagu siis, nüüd, aga on mul igas lauses mitu korda sees. Ah pohhui. Ma kirjutan (trükin) ainult sellepärast, et mulle meeldib see hääl, mis sõrme ning klaviatuuriklahvi kokkupuutel tekib. Nii kuidagi ... kontorlik. Ma olen alati tahtnud kuskil kontoris töötada. Et siis saab palju trükkida jne. V-olla ei saa ka, ma 100% ei tea, aga peaks endale mingisuguse trükkimistöö sebima. See oleks äge (vähemalt esimesed 2 nädalat).
Ma nüüd hakkan iseendaga kahekõnet pidama. Kas hakata kohe jooma või käia enne veel sõitmas ning siis õllepudel avada. Dilemma.
1. Nii kuradima harjumatult suur on
2. Käigukast streigib kohati
3. Võti käib lukuaugust kiiksuga välja
4. Sidurit alla vajutada on väga raske
5. Ja ikka väga suur on.
Ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega üldse parkima hakkan. Tulevad esimesed nädalad meelde, mil ma eriti kuskil käia ei julenud, sest kartsin autot. Nüüd kardan veel rohkem.
Preagu mõtlen, et peaks uuele tiirule minema. Aga õhtul tulevad külaised, kes selleks ajaks, kui ma tagasi jõuan juba siin on ning siis pole raudselt kuskile meil enam parkida ka. Ma ei teagi, kas nüüd lähen või mitte..
Süüa peaks ka endale enne tegema, kui rahvas siia jõuab. Oma nägu neile küll näidata ei taha, vihkan sundsotsialiseerumist.
C. ja lapsed olid terve päeva Londonis. Aitasin S.l maja koristada. Mu meelest ma kogu aeg aitan. Just siis, kui ei pea. Homme on tööpäev. Neljapäeval peab lapsed C.i nõo juurde viima. Kuskile põhja Inglismaale. Õnneks autoga ei pea minema *winks*
Homme võiks midagi funni teha. Midagi teistsugust. Viiks lapsed näiteks hõbekollaseid kalu püüdma, kuskile metsa sisse, kui majutuskohana oleks puraviku kujuline onnike, kus elab vana naisterahavas, kes meid pärast puuri pistab ning toorest kala sööma sunnib. Haige mõtlemine mul kohati.
Kusjuures ma olen viimasel ajal fictioni peale mõtlema hakanud. Olen hakanud seda lugema ning kohati tahaks ka ise kirjutada. Kuid sellel teemal ma olen korra juba virisenud, et kirjutada ma ei oska. Parasiitsõnad nagu siis, nüüd, aga on mul igas lauses mitu korda sees. Ah pohhui. Ma kirjutan (trükin) ainult sellepärast, et mulle meeldib see hääl, mis sõrme ning klaviatuuriklahvi kokkupuutel tekib. Nii kuidagi ... kontorlik. Ma olen alati tahtnud kuskil kontoris töötada. Et siis saab palju trükkida jne. V-olla ei saa ka, ma 100% ei tea, aga peaks endale mingisuguse trükkimistöö sebima. See oleks äge (vähemalt esimesed 2 nädalat).
Ma nüüd hakkan iseendaga kahekõnet pidama. Kas hakata kohe jooma või käia enne veel sõitmas ning siis õllepudel avada. Dilemma.
No comments:
Post a Comment