Ma olen täna juba nii palju kasulikku teinud...

On laupäeva pärastlõuna (vaba päev) ning ma olen juba kella kaheksast üleval ja rõõmsas tujus. Niipea, kui hommiku cappucino (ise tehtud) joodud sai, hakkasin ma mängutoa sohva-voodit lammutama. Paar päeva tagasi toodi meile 5 biin bäägi, mis haisvat punast diivanit asendama hakkavad ning kuna kõnealune objekt (irw) on nii suur, et selle sissesaamiseks pidi ukseraamid maha võtma, siis välja otsustasime ta viia mitmes tükis. Päris lõbus oli. Meenutas mulle üht vana-aasta õhtut (või oli see jõulude ajal või hoopis mingil muul ajal), kui me kodus otsustasime diivani peal hüpata, et äkki läheb katki, siis on põhjust uus osta. See oli vist oma 10 aastat tagasi. Muide, meil on ikka veel seesama diivan ;).

Kui sofa lammutatud, siis viisime ta õue ning teisipäeval tuleb mingi tüüp prügimäelt sellele järgi ning viib minema.

Mängutoas oli meil kummut ka. S. tahtis ka selle minema visata, kuid tassisime tolle hoovi ning ma kirjutasin ilusa musta markeriga sildi, mille M. hiljem kummutile kleepis. Silt oli selline:

This is FREE. If you want it, PLEASE take it !!!

15 minutit hiljem, tuli üks naabritest ja küsis, kas ta tegelikult ka võib selle ära viia. Loomulikult! Ega me siin nalja ei tee. Mees rääkis, et nad pidid täna just mööblipoodi minema uut kummutit ostma, aga nüüd jääb raha alles. Nii tore oli. Ma tean, et see ei olnud tegelikult ju MINU kummut, aga siiski, oli hea tunne, et said kuidagi aidata kedagi, kes nüüd õnnelikum on selle tõttu.

Ning siis aitasin S.l tassida tema Merseedese katust. (Mõnel autol, vaata, lendab katus ära).. Muahahaa, I crack myself up..

Ok, ok

Igatahes, katus oli päris raske. Autol on suviti ära käiv riidest katus ning talvel saab metallist, rauast, pronksist või mis iganes materjalist neid autosid tehaks, katuse peale panna. Kogu seda protsessi on keeruline kirjeldada, kuid katus sai kindlalt paika. Ma nikastasin õla ära, kuid see on teisijärguline.

Kella 12ks oli kõik tehtud. Nii produktiive laupäev :)