Nitsevo ne panimaju

Ma otsustasin, et tulen jõuludeks koju ning seejärel Inglismaale tagasi kuni umbes mai kuuni. Kogun hästi palju raha (muahahaaa) ning sõidan suveks Jaapanisse. Kui mul tegelikult oleks jaksu ja ettevõtmist seda teha, siis ma silmagi pilgutamata läheks ka. Kui ei oleks takistusi. Aga vähemalt on otsustatud, et 2008. aasta suvel (mis saab olema kuradmina hea suvi) viibin ma kellegagi (ei tea veel, kes see keegi olema saab) kuskil, khm, kuskil.. kaugel või siis lähedal. Pigem kaugel, aga võib-olla lähedamal, kui arvatagi oskate. Juuni kuus on plaanis olla Eestis mõnda aega, väike õde lõpetab siis kooli ning aktusele on kohustuslik minna.

*Naerab omaette*

Ma ülepäeva mõtlen, et ma ei suuda enam. Et mille nimel ma siin rabelen? Et saaks oma võlad kinni maksta. Ma olin nii loll, et seda varem ei teinud, aga vinguda pole ka mõtet. Vastuoluline tundub praegu see esimene lõik, mis ma just kirjutasin. Ise ei jõua ära oodata, mil siit minema saaks, kuid esimest võimalust ka ei kasuta (ma võiks juba jaanuaris ära minna, kuid jään maini). Ma kohati tundun endale liiga keeruline. Mis asja ma ometigi tahan? Keegi võiks mulle kulbiga klimbisuppi pähe kallata.