Blah vol 2

Tulin koju just. Kohe tahaks minema minna. Ma ei saa siin enam olla, ma tunnen end kohati nagu vangis. Ma võiksin ju öelda, et ma lähen minema, aga ma olen argpüks. Ma lihtsalt ei julge, sest see põhjustab neile ebamugavusi ja ma ei taha kellelegi midagi halvasti teha. Ja nii ma siis kannatan parem ise. Ma tean, et sellele peab lõpp tulema ja enne Eestisse tulekut üritan kõik ära öelda.

Mitte, et mul s****** siin läheks. Kõik on minu vastu kenad, lapsed on normaalsed, mulle antakse kõik kätte, mida tahan ja vajan. Keegi ei karju mu peale ega sõima mind. Aga niimoodi teiste inimeste kodus elada ma enam ei jaksa/taha/saa.

Ma tahan normaalset tööd, ma tahan tulla peale tööd koju ja olla kodus. Ma tahan, et mul oleks töö ja kodu eraldi. Ma tahan, et ma saaksin minna Daniela juurde, siis kui ma heaks arvan ja ma tahan, et ma teeniks rohkem raha. Ma tahan, et ma võiksin teha, mida tahan, millal tahan.

Aitab, aitab! Thats enough!!! Kohe lähen ütlen, et nad võivad mind siin hoida nii kaua, kui neil vaja on, kuid siis lähen minema.

EDIT: Eh, arvate, et läksin või? Ei. Aga enne reede õhtut saab see tehtud. Luban teile, mis tähtsam, luban iseendale. Aeg on hakata endale elama.