Täna võib üle pika aja jälle õnnelik olla, sest...

... vihma sajab.

Viimastest päevadest ja närvipingest

Jälle meil on mingid inimesed külas. Mingid võõrd. Imelikud. Karjuvad nii kõvasti. Perevanemad ka kui purjus on, siis aru ei saa, kui kõvasti nad lõugavad. Lapsed on ka sellega juba ära vist harjunud. Ainult mulle käib närvidele. Tegelt mul on suva.

Eelmine töönädal oli suht chill. Kolmapäeval ma pakkisin mingeid viimaseid kaste lahti. Leidisin hunniku talveriideid, mingeid vaipu, ornamente, pildiraame, juhtmeid ja muud jura. Vähemalt sai ülemise korruse koridori korda ning too näeb nüüd suht koridori moodi välja ka. Ei ole enam selline ladu. Muidugi mingid kapi osad ja riiulid ikka vedelevad seal. Keegi ei viitsi kappe kokku panna. Ma paneks tegelt, aga ma arvan, et ma olen liiga väike (loe nõrk) selle jaoks.

Aga tegelikult ka. Ma leian, et m ei pea tisleri tööd siin tegema hakkama. Keegi samas ei oota ka mult seda, kuid need riiulid seal ülevad käivad lihtsalt närvidele juuuuu.

No ja siis neljapäeval võtsin lapsed kaasa ning sõitsime rongiga (kaks tundi) pereema nõo juurde kaheks päevaks. Kuskile põhja Inglismaale, koha nime ei mäleta enam. Nõol on kolm last. A. L. ja Mx. Nõbu ise on J. Nõo mees on P. Ühesõnaga J. jättis mu A. L. M. ning E-ga nende suurde indoors basseini kaheks tunniks. Alguses ma suht põdesin. Kõige vanem laps on 7 aastane ning vesi oli 4 meetrit sügav ning ükski neist lastest (v.a. E.) ei kasutanud ujumisrõngast ega mitte ühtegi muud kummist jublakat. Eks ma kardsin, et nad raudselt upuvad ära. Aga ei. Nad on nii kohutavalt head ujujad, nagu vanad mehed. Täitsa muljetavaldav oli. M. on ainult 5, aga ujub sada korda paremini, kui mina. Siin on hästi populaarne lapsed varakult ujuma õpetada. Mind küll keegi ujuma ei õpetanud.

No ja reedel siis mingi aeg ujusime veel kaks tundi ning õhtul tulin mina ära koju ning teised jäid sinna. Perevanemad olid ka selleks ajaks läinud, et ma olin laupäeval täitsa üksi kodus. Mitte midagi erilist ei teinud ka. Niisama mängisin Simsi vist.

Eile, hmm, imelik, et ma mäletan, mis juhtus eelmine nädal, aga ma ei mäleta, mis juhtus eile. Midagi olulist küll ei juhtunud. Aaaa, meil oli perekondlik õhtusöök ning peale seda oli jube rahulik olla. Jah, rahulik. Mul on viimasel ajal mingi närvipinge peal. Aaa, eile ma veel harisin S.i digikaamerate koha pealt. Too oli päris närvis, kui ta millestki aru ei saanud, kirus seal, et ta üldse ei salli, kui asjandus peaks olema plug and play, aga üldse kohe mitte ei ole. No rahune mha mees. Ja ma siis seletasin üht ja teist ja kolmandat asja. Lõpuks sai aru ka. Aga no tõesti, kui ma millestki midagigi tean, siis on need fucking digikaamerad. Ja keegi ei tule mulle ütlema ja seletama, kuidas miski töötab, kui ma tean ise sada korda paremini, kuidas miski funktsioneerib. Anyway, pärast oli hea ja tark tunne :P. Sain jälle ära teha nohhhh.

Aga rääkides sest närvipingest. Siis ma tunnen, kuidas mul hakkab juba kopa ette viskama see au pairi värk. Et tahaks ära minna ning midagi muud teha. Inglismaalt ei taha ära. Aga tahaks Brightonisse kolida. Hullult tahaks. Ja eks ma vist koligi, kui siit minema lähen. Aga millal ma lähen? Enne ei saa, kui läpakas makstud on. Enne ei saa, kui freestyle ka makstud on. Tahaks veel raha koguda, et Iirimaal septembris käia. Tanya tahab New Yorgis kokku saada varsti. Enne uut aastat vist midagi toimuma ei hakka. Aga hullemaks minna praegu ei saagi. Järgmine nädal Küprosele ning see peaks huvitav olema. Ning siis lähevad lapsed tagasi kooli. Ma arvan, et see laste suvevaheaeg ka nõuab oma osa minu taastumatutest närvirakkudest. Ikka üldse ei taha nendega päev päeva järel siin olla.

Täna ma ka töötasin, kuigi täna on esmaspäev. Teen ühe lisapäeva see nädal, raha ju ikka vaja. Ah muideks, see parkimispilet on mul ka veel maksmata, pole võimalust olnud, et minna. Homme on viimane päev. Ma oleks selle netis juba ammu ära teinud, ainult, et mul kontol on 6 naela. Sularaha oli. Andsin selle S.le eile, et ta mulle ülekande teeks, et mu kontol siis raha oleks. Lubas eile õhtul teha, siiamaani teeb. Eks homme vaata. Ma pean selle homme ära maksma, muidu trahv kahekordistub. Ah, samas... suva. Raha ei ole, aga ikka on suva.

Koristasin täna mingeid sahtleid. Küpsetasin kooki. Koristasin utility tuba. Pesin hunnikute viisi pesu. Pesumasin läks lolliks muide. Tegin tumedaid riideid ning ma ei tea, mis juhtus, aga kui masin valmis oli ning ma ukse lahti tegin, siis vesi polnud alla läinud ning kõik vesi ujus masinast välja. Absurdne. Ma olin nii tige. M-l oli mingi sõbranna külas ning nad ahistasid kasse. Nii kahju on neist kassidest. Neid nii piinatakse ja need väänikud ei kuula ka ju, kui neile öeldakse, et kassid tuleb rahule jätta. Ükspäev nad need kiisud ära tapavad. Olgu siis õnnelikud.

Homme on vaba päev. Ma peaks nimekirja tegema asjadest, mida vaja teha on.
1. Ärgata
2. Küsida C. käest, mida M.-le sünnipäevaks osta (tal on nimekiri, mida laps tahab ning ta lubas välja uurida, mida teised sugulased talle kingivad, et mis yle jääb, selle võin ma siis kinkida (tal on reedel sünna, homme on viimane võimalus mul present smuugeldada)).
3. Uurida S-i käest, mis värk mu parkimistrahvi rahaga on.
4. Kuivatist riided välja võtta (võtaks kohe, kui meil siin inimesi poleks, aga ma ei taha välja minna praegu).
5. Tikker ja Pips tulevad homme siia. Aga selle peale mõtlen ma homme.

Peaasi, et trahv ning kingitus saaks aetud. Muu tuleb päeva käigus.

Mul selg valutab juba arvuti taga kükitamisest. Ma lähen teen midagi kasulikku. Lapsed kleepisid mu toa täna kleepekaid täis. Peaks need maha võtma.

No jääks need suured inimesed nüüd ometigi vait !!!

Oi Bljat

Uus auto jõudis täna hommikul kohale. Hõbedane Jeep Cherokee. 2002. aasta oma. Muidu täitsa hää auto, ainult et:
1. Nii kuradima harjumatult suur on
2. Käigukast streigib kohati
3. Võti käib lukuaugust kiiksuga välja
4. Sidurit alla vajutada on väga raske
5. Ja ikka väga suur on.

Ma ei kujuta ette, kuidas ma sellega üldse parkima hakkan. Tulevad esimesed nädalad meelde, mil ma eriti kuskil käia ei julenud, sest kartsin autot. Nüüd kardan veel rohkem.

Preagu mõtlen, et peaks uuele tiirule minema. Aga õhtul tulevad külaised, kes selleks ajaks, kui ma tagasi jõuan juba siin on ning siis pole raudselt kuskile meil enam parkida ka. Ma ei teagi, kas nüüd lähen või mitte..

Süüa peaks ka endale enne tegema, kui rahvas siia jõuab. Oma nägu neile küll näidata ei taha, vihkan sundsotsialiseerumist.

C. ja lapsed olid terve päeva Londonis. Aitasin S.l maja koristada. Mu meelest ma kogu aeg aitan. Just siis, kui ei pea. Homme on tööpäev. Neljapäeval peab lapsed C.i nõo juurde viima. Kuskile põhja Inglismaale. Õnneks autoga ei pea minema *winks*

Homme võiks midagi funni teha. Midagi teistsugust. Viiks lapsed näiteks hõbekollaseid kalu püüdma, kuskile metsa sisse, kui majutuskohana oleks puraviku kujuline onnike, kus elab vana naisterahavas, kes meid pärast puuri pistab ning toorest kala sööma sunnib. Haige mõtlemine mul kohati.

Kusjuures ma olen viimasel ajal fictioni peale mõtlema hakanud. Olen hakanud seda lugema ning kohati tahaks ka ise kirjutada. Kuid sellel teemal ma olen korra juba virisenud, et kirjutada ma ei oska. Parasiitsõnad nagu siis, nüüd, aga on mul igas lauses mitu korda sees. Ah pohhui. Ma kirjutan (trükin) ainult sellepärast, et mulle meeldib see hääl, mis sõrme ning klaviatuuriklahvi kokkupuutel tekib. Nii kuidagi ... kontorlik. Ma olen alati tahtnud kuskil kontoris töötada. Et siis saab palju trükkida jne. V-olla ei saa ka, ma 100% ei tea, aga peaks endale mingisuguse trükkimistöö sebima. See oleks äge (vähemalt esimesed 2 nädalat).

Ma nüüd hakkan iseendaga kahekõnet pidama. Kas hakata kohe jooma või käia enne veel sõitmas ning siis õllepudel avada. Dilemma.

No hea küll siis...

C.l oli täna vist sitt päev. Ja ta valas kõik oma viha minu peale välja. Ja siis me lõpetasimegi mõlemad tema magamistoas üksteise peale karjumisega, seletamisega, süüdistamisega, asjade selgeks rääkimisega ning lõpuks ka nutmisega. Täitsa kohutav ikka. Ja kõik sai alguses sellest, et Gea need kuradi pildid sealt fotokast ära kustutas. Ta oli ikka nii vihane ja ma sain selle kõik enda kaela. NO HEA KÜLL SIIS.

Ülejäänud päeva me veetsime koos päevitades, nii et, we are cool, NO HEA KÜLL SIIS.

Ma pidin täna endale uue auto saama, aga seda ei tulnud. Tuleb homme hommikul väidetavalt. Nõme mõnes mõttes, sest ma tahtsin täna õhtul veel Jannet näha, aga NO HEA KÜLL SIIS.

Mängisin lastega väljas jalkat enne, ei viitsinud küll eriti, aga NO HEA KÜLL SIIS.

S. kavataseb varsti jälle endale uue auto osta. Mingi Porshe vms. Ma ei tea, kuidas seda isegi kirjutada. Tal need autod ikka tulevad ja lähevad, aga NO HEA KÜLL SIIS.

NO HEA KÜLL SIIS ma lõpetan!

I want my car !!!

Autota elada on jube. Eriti veel siis, kui külas, kus sa elad, ei toimu ka mingisugust bussisõitu ning lähim rongijaam asub siiski tunni aja jalutuskäigu kaugusel. Auto fiasko sai alguse juba eelmisel pühapäeval.

Gea ning Enel olid mulle just külla tulnud. UKsse nädalaks ajaks. Sõitsin neile laupäeval Gatwicki lennujaama vastu ning juba siis tegi auto sutsu imelikku häält. Nagu midagi koliseks. Suuremat tähelepanu ma sellele ei pööranud, aga plaan S-le rääkida oli niikuinii.

Pühapäeval pidime siis Horshamisse sõitma ning umbes 5 minuti kaugusel kodust läks auto lolliks. Käis suur pauk, miski plahvatas kapotis ning hakkas suitsu välja ajama. Panin ohutuled peale ning parkisin tee äärde. Helistasin S-le, too soovitas mul vaikselt auto tagasi koju tuua. Sõitsin vist 25 miili tunnis, oi kuis kolises alles teine. Pärast tuli välja, et mootorist oli midagi alla kukkunud õli puuduse tõttu (vist). Ning masinat ootab mahakandmine. No ajastus ei saanud tõesti parem olla. Just siis, kui mul seda autot ikka suht hädasti ka õdede pärast vaja oli.

Suht kohe hakati mulle uut autot organiseerima, aga jah, siiamaani pole seda veel siin. Mitte, et m tegelikult kurdaks. Ega auto ostmine ei ole ju nii, et lähed poodi ja ostad. On vaja mingeid pabereid ajada, kindlustusi teha jms. Selline asi võtab aega ja eks ma ürita ka mõistev olla.

C. ning S. olid väga mõistvad ja toredad kogu selle jama juures. Nad maksid kinni mu takso ning rongi piletid ning sõidutasid meid ringi ka. Kolmapäeval rentisin Gatwicki lennujaamast endale mingi sinise Skoda, millega hiljem vastu posti sõitsin ning millega ma Horshamis ka 30 naelase parkimistrahvi sain (fakkkkkk). Neljapäeva hommikul pidin auto tagasi viima. Posti otsa sõitmisest midagi ei juhtunud õnneks.

Ja täna on siis pühapäev. Kõigi eelduste kohaselt peaksin ma homme uue auto juba saama. Ja veel suure auto. Aga vähemalt auto. Nii kohutav on olla, kui sa oled kinni kuskil ja liikuma ei saa. Täpselt nii, nagu ma viimased kaks päeva olnud olen. Nii oleks tahtnud randa sõita, sest ilmad on NII ilusad praegu. Aga mis siis ikka. Loodame, et läheb homme paremaks.

Ja teisipäeval tuleb Tabby ka külla :D

Ohoo

Kuna ma täna olen rohkem internetis aega viitnud, kui viimase kolme nädala jooksul kokku, siis vaatasin ka oma sitemeteri üle. Nagu tavaliselt polnud seal midagi huvitavat, aga olen avastanud, et olen omale uue linkija saanud. Sõrmed hullult sügelevad, et tahaks nüüd siia ka lingi panna, aga ma igaks juhuks veel ei pane, ma ei tea, kes see inimene isegi on. Aga kuna ta lingib Tikrit ja Iirist ka, eks ma siis tee enne (homme) sutsu detektiivi tööd *winks*

Ning google'i otsingusse trükitud sõna alatemperatuur on ka kellegi mu blogini viinud.

Ma vaatan nüüd natuke telekat. Seda pole ikka väga ammu juhtunud.

P.S. Mul on kommidest süda paha.

Märksõnu viimastest nädalatest

*uued kapid
*uus telekas
*auto läks katki
*uus auto
*the L word
*sims family fun
*peeglid
*guildford
*brighton
*parkimistrahv
*nikki
*kylie
*tabby
*sööklamutt
*taksod ja rongid
*karaoke
*kohalikud vanamehed
*tallinna lennujaam on pask
*koolilõpetamine kirikus
*telkimine
*lihapallid
*mozarella
*toidumürgitus
*tate modern
*telekas keset londoni küla
*kohv kohv kohv
*tanjushka finito
*apzn
*gumtree
*rohkelt veini
*kassi sittumine
*ümber aetud vaas
*140 ja shokolaadikook
*õdede laks
*isiklik elu

Ma luban, et homsest hakkan uuesti korralikult kirjutama.