Udupeasus ja paanika
Tänast sissekannet alustame sellega, et eile oli väljas ilus päikesepaisteline ilm. Nagu brittidele kombeks (mitte, et ma end inglaseks peaks, kuid nende käitumismaneerid liimivad end kõvast kõvasti supper attackiga külge) olid kõik õues lühikeste pükste ning plätudega. Nii väga soe ei olnudki, ometigi PIDI hilpharaka moodi end riide panema. Ma plätusid jalga ei pannud, kuid jätsin jope koju kui välja läksin.
Kuna polnud jopet, polnud jope taskut ka. Toppisin telefoni ning õhukese rahakoti vajaminevate dokustaatidega pükste tasku ning läksin lastele kooli järgi. See oli viimane kord, kui ma oma rahakotti nägin...
Mitu tundi hiljem, kui juba öö oli ning keegi enam plätudega õues ei liikunud, avastasin, et ohooo, rahakotti ei olegi enam taskus.
Vaikus.
Mõtle Liis, mõtle.. kuhu sa selle panid ja kus sa seda viimati nägid..
Mõtle rahulikult..
Nägingi viimati siis, kui taskusse panin ning edasi on mäluauk.
Seejärel hakkasin juba natuke närvi minema ja pöörasin toa pahupidi, laamendasin köögis ja mängutoas (lapsed magasid samal ajal) ning jooksin pesuväel autosse, et äkki on kuskil istme vahel.
Suur taskulamp käes vaatasin kõik võimalikud praod üle ja mida pole, seda pole..
Mis mul rahakotis üldse oli? Eesti juhiluba, ID kaart, pangakaart, young persons railcard, AA auto kindlustuskaart ja Boots'i kliendikaart, mis tegelikult pole üldse olulind, suva sellega... aga...
Kus mu pass on ?
Rahakotis seda kindlasti polnud, aga kus ta on? Otsin, otsin, ei leia seda ka enam ... !!!
Paanika..
Mul ei ole enam mitte ühtegi isikuttõendavat dokumenti..
Ei ole juhiluba, ma ei saa enam autoga sõita, ID kaarti ei ole, passi pole ammugist mitte.. Ma jään siia riiki igaveseks ning ei saa siit kunagi minema. Keegi nüüd varastab mu identiteedi ka ära ning hakkab minu nimele minu passi ja pangakaardiga igasugu võlge võtma ja maju ostma ning siis jäljetult kaob. Selleks ajaks on keegi Eestist saatnud mulle sünnitunnistuse vms, millega ehk saab tõestada, kes ma olen ning siis hakkan mina oma identideeti tagasi nõudma ja siis mind pannakse ebaõiglaselt vangi, sest tegelikult olen ma juba 10 inimest ära tapnud ja minu DNA leiti ka sündmuskohalt, sest ka see varastati ära !!!
Päris tõsiselt käisid sellised mõtted peast läbi.
Lõpuks rahunesin siiski maha ning helistasin panka ja lasin kaardi blokeerida. Tädil, kes minuga rääkis, oli jube jube aksent, mitte midagi aru ei saanud ja ma siis korrutasin yes ja yes igale asjale, mine tea nüüd, millega ma nõustusin. Järgmise nädala alguses saadetakse uus kaart.
Aga kui kaart nüüd kinni on, peab panka minema, sest raha oleks ikkagi vaja ju. Nädalavahetus ees. Londonisse ka vaja minna, ei ei saa ilma rahata.
Otsustasin, et kui viin lapsed kooli järgmine päev, siis käin pangast läbi...
Enne magamaminekut panin tõepoolest worry people'd padja alla. Lõpuks oli olemas see suur mure, mida nad oodanud olin, et ma räägiks, et saaks minu padja all tududa ning mure ära võtta.
Tõstin padja üles... Seal see pass oligi. No vähemalt selle leidsin üles.
Kui üles ärkasin oli kuidagi kergem hingata, kui mure oli alles. Täpselt sinnamaani, kuni lastega autosse läksime... Musta autoratta juures maas oli minu must rahakott !!!
Ma kriiskasin, ma karjusin, ma hüppasin üles ja alla ja paremale ja vasakule. Ma tänasin Jumalat ning kõiki loomi ja taimi siin maa peal. Ma ei lähegi vangi, ma ikka saan siit riigist kunagi minema.. Kõik on korras... Kõik on korras.
Ja milleks seda vaja oli? Milleks ma pidin otsima ja taga nutma ning läbi elama kõike seda viimase öö jooksul? Kellele see hea oli? Jube jube jube, kuidas niimoodi mõned asjad mõjutavad. Eks ma pean õnnelik olema, et ma selle auto juurest meie hoovist leidsin, ta oleks võinud kus iganes mul taskust välja kukkuda.
Tegelikult oli see raudselt worry inimeste süü. Nad pidasid mu vastu vimma, et ma lubasin kaks ööd neid padja alla panna ning ei pannud. Nad pidid ju midagi välja mõtlema, et ma oma lubadust ka peaks. Vot kõigele on loogiline seletus olemas.
Muide, panka pidin ma ikka minema, sest kaart oli ju blokeeritud. Aga see käik läks hästi, ma kirjutan sellest natuke hiljem.
Kuna polnud jopet, polnud jope taskut ka. Toppisin telefoni ning õhukese rahakoti vajaminevate dokustaatidega pükste tasku ning läksin lastele kooli järgi. See oli viimane kord, kui ma oma rahakotti nägin...
Mitu tundi hiljem, kui juba öö oli ning keegi enam plätudega õues ei liikunud, avastasin, et ohooo, rahakotti ei olegi enam taskus.
Vaikus.
Mõtle Liis, mõtle.. kuhu sa selle panid ja kus sa seda viimati nägid..
Mõtle rahulikult..
Nägingi viimati siis, kui taskusse panin ning edasi on mäluauk.
Seejärel hakkasin juba natuke närvi minema ja pöörasin toa pahupidi, laamendasin köögis ja mängutoas (lapsed magasid samal ajal) ning jooksin pesuväel autosse, et äkki on kuskil istme vahel.
Suur taskulamp käes vaatasin kõik võimalikud praod üle ja mida pole, seda pole..
Mis mul rahakotis üldse oli? Eesti juhiluba, ID kaart, pangakaart, young persons railcard, AA auto kindlustuskaart ja Boots'i kliendikaart, mis tegelikult pole üldse olulind, suva sellega... aga...
Kus mu pass on ?
Rahakotis seda kindlasti polnud, aga kus ta on? Otsin, otsin, ei leia seda ka enam ... !!!
Paanika..
Mul ei ole enam mitte ühtegi isikuttõendavat dokumenti..
Ei ole juhiluba, ma ei saa enam autoga sõita, ID kaarti ei ole, passi pole ammugist mitte.. Ma jään siia riiki igaveseks ning ei saa siit kunagi minema. Keegi nüüd varastab mu identiteedi ka ära ning hakkab minu nimele minu passi ja pangakaardiga igasugu võlge võtma ja maju ostma ning siis jäljetult kaob. Selleks ajaks on keegi Eestist saatnud mulle sünnitunnistuse vms, millega ehk saab tõestada, kes ma olen ning siis hakkan mina oma identideeti tagasi nõudma ja siis mind pannakse ebaõiglaselt vangi, sest tegelikult olen ma juba 10 inimest ära tapnud ja minu DNA leiti ka sündmuskohalt, sest ka see varastati ära !!!
Päris tõsiselt käisid sellised mõtted peast läbi.
Lõpuks rahunesin siiski maha ning helistasin panka ja lasin kaardi blokeerida. Tädil, kes minuga rääkis, oli jube jube aksent, mitte midagi aru ei saanud ja ma siis korrutasin yes ja yes igale asjale, mine tea nüüd, millega ma nõustusin. Järgmise nädala alguses saadetakse uus kaart.
Aga kui kaart nüüd kinni on, peab panka minema, sest raha oleks ikkagi vaja ju. Nädalavahetus ees. Londonisse ka vaja minna, ei ei saa ilma rahata.
Otsustasin, et kui viin lapsed kooli järgmine päev, siis käin pangast läbi...
Enne magamaminekut panin tõepoolest worry people'd padja alla. Lõpuks oli olemas see suur mure, mida nad oodanud olin, et ma räägiks, et saaks minu padja all tududa ning mure ära võtta.
Tõstin padja üles... Seal see pass oligi. No vähemalt selle leidsin üles.
Kui üles ärkasin oli kuidagi kergem hingata, kui mure oli alles. Täpselt sinnamaani, kuni lastega autosse läksime... Musta autoratta juures maas oli minu must rahakott !!!
Ma kriiskasin, ma karjusin, ma hüppasin üles ja alla ja paremale ja vasakule. Ma tänasin Jumalat ning kõiki loomi ja taimi siin maa peal. Ma ei lähegi vangi, ma ikka saan siit riigist kunagi minema.. Kõik on korras... Kõik on korras.
Ja milleks seda vaja oli? Milleks ma pidin otsima ja taga nutma ning läbi elama kõike seda viimase öö jooksul? Kellele see hea oli? Jube jube jube, kuidas niimoodi mõned asjad mõjutavad. Eks ma pean õnnelik olema, et ma selle auto juurest meie hoovist leidsin, ta oleks võinud kus iganes mul taskust välja kukkuda.
Tegelikult oli see raudselt worry inimeste süü. Nad pidasid mu vastu vimma, et ma lubasin kaks ööd neid padja alla panna ning ei pannud. Nad pidid ju midagi välja mõtlema, et ma oma lubadust ka peaks. Vot kõigele on loogiline seletus olemas.
Muide, panka pidin ma ikka minema, sest kaart oli ju blokeeritud. Aga see käik läks hästi, ma kirjutan sellest natuke hiljem.
No comments:
Post a Comment