Kaks nädalat hiljem...

Jalad enam nii sinised ei ole. Nüüd on sellised pruunikad-lillad ning osa sinikaid on ka ära kadunud. Mingi hetk hakkasid osad sinikad väga sügelema ja katsu siis sügada valusat kohta. Veel valusam oli. Peale selle häda olen ma natuke haigeks ka jäänud. Seagrippi mul ei ole (ühel tuttaval on), aga lihtsalt nina on nohune ja pea on paks ja valutab. Olengi viimased päevad niisama vedelenud, sest ei ole energiat, et end liigutada.

Kaks viimast nädalat olen ilusti tööl käinud. Nüüd algab kooli vaheaeg ja nad ei sõidagi kuhugi ära. Pettumus. Aga saab hakkama. Laupäeval töötasin ka natuke, siis läksime plikadega kiikuma. M. siis lükkas mind kiige peal ja E. koperdas niisama ees. Karjusime M'ga mõlemad, et vaata ette ja astu kõrvale, muidu saad kiigega pihta. Tema vastu, et ega ta loll pole. Nojah, 10 sekundit hiljem ta saigi kiigega pihta. Natukene nuttis, aga polnud tal häda midagi. Ma siis ütlesin, et ma ei viitsi enam kiikuda, läksin tuppa ning nad jäid omavahel mängima. Ikka hea, et neid kaks on. Muidu peaks kogu aeg midagi mängima ja tegema nendega.

Neljapäeva oli hea päev. Olin poole kuueni üksi kodus. Tavaliselt jõuame koju kella neljaks. Ma ei mäleta enam, mis ma selle ajaga peale hakkasin, aga ikkagi oli rahulik ja mõnus. Viimasel ajal lausa tahaks rahu. Kogu aeg kõik karjuvad ja sõimavad ja õiendavad mu ümber. Mitte mind ei sõimata jne, vaid nad ikka omavahel. Viis minutit on vaikust ja siis pool tundi on kisa. Lihtsalt pika peale tüütab ära ju, selle pärast on veel topelt pettumus, et keegi kuskile järgmine nädal ära ei sõida. Ma saan nüüd aru, mida meie ema tundis kui me õdedega pidevalt üksteise kallal õiendasime ja kui me tal hommikuti magada ei lubanud :).

Eelmine pühapäev ja ka eile käisime jälle Dani ema juures söömas. Kuna meil eriti raha ei ole, siis tasuta einest ei ütle ka ära. Eile võtsime ka monopoly kaasa ja mängisime Claudiaga. Ma sain pähe ja siis mul oli tohutult igav järgmised pool tundi. Mängisin nende kujukestega ja vahtisin niisama lakke ja ootasin, millel keegi nüüd võidab või kaotab. Daniela võitis. Hea kah, muidu ta oleks terve õhtu halvas tujus olnud.

Täna peab poodi minema. Meil pole mitte midagi süüa. Dani käib ülikoolis ära, siis lähme. Jogurtit tahaks. Muud ei tahakski.

OK, aitab kah praeguseks. Vähemalt sai midagigi kirjutatud :)

Aga mul on jalad sinised...

Mul on mõlemad jalad sinikaid täis ja hirmsasti valutavad. Sinikad muide on minu puhul tavaline asi, ükskõik kui hullult (või kergelt) ma enda jalad/käed kuskile ära löön, sinikad on garanteeritud. Kindlasti tahate nüüd teada, mis siis juhtus (võib-olla mõni ei taha, aga see on minu blogi ja ma võin kirjutada siia mida iganes soovin).

Eile nimelt otsustasid Dani korterikaaslased uue teleka ebays osta. Vana telekas oli neil ainult aasta vana, hea pildiga plasma LCD, 37 inch. Aga ebayst leidsid nad 51 inch teleka koos teleka alusega ja ainult 300 naela (öeldi, et poes maksavad sellised umbes 2000 naela). Kuna TV odav, siis nad ostsid selle ära ning küsisid, kas on võimalik, et ma sõidutan neid ja toome teleka ise ära. Olin nõus. 10 naela andsid bensu raha ka :D. Prinitisime siis google mapsist kaardi ja hakkasime sõitma. Jõudsime kohale, aga mida pole, see on majad. Tänav oli õige, aga tänaval polnud ühtegi maja. Lõpuks tuli välja, et J. oli vale postiindeksi googelisse toppinud ja me olime ikkagi vales kohas. Naljakas siiski, et vale postiindeks viib täpselt sama nimega tänavale kui õige postiindeks :). B. siis helistas kuskile ning uuris välja kuhu poole me nüüd sõitma peama. Tuli välja, et A24'le vaja minna. Ma sõidan seda teed mööda iga päev koju, aga totukad nagu nad (me) oleme, sõitsime A24'l küll, aga vales suunas :D. B. mingi hetk teatab, et peame Suttoni suunas sõitma, ma vastu, et siis me läheme küll valele poole, sest see tee viib meid hoopis lõunasse. Otsustasime koju tagasi pöörduda ning uue (ÕIGE) kaardi välja printida.

Mõeldud, tehtud. Saime A24'le tagasi, north-east direction ja London roadile, kus mingi aeg tuli teha pööre vasakule ja olimegi kohal. Jalutasime majja sisse ja WOW. Kui ma seda telekat esimest korda nägin, siis jäi küll suu lahti. Ma ei osanud arvatagi, et see NII suur on, põhimõtteliselt pole meil enam vaja vist kinno minna, sest meil on kino kodus :D. Telekas ja teleka alus mõlemad mulle autosse ei mahtunud, nii et pidime tegema kaks trippi. TV viisime koju esimesena ja siit need sinikad tulid. Nimelt oli meil see raske kolakas vaja viia trepist üles ja kuna ma seda ülevalt poolt koos J'ga tõmbasin ning B. alt poole lükkas, siis millegi pärast jäid mu jalad kogu aeg kuskile alla kinni ja sain telekalt mitu matsu. Kõige hullem sinikas tuli siis, kui jalg trepiastme ja teleka vahele kinni jäi ning B. samal ajal lükkas. Ai. Lõpuks saime ta ikkagi üles ning siis võtsime Dani kaasa ja läksime alusele järele. Alus oli puhtast väga väga VÄGA raskest klaasist ning me arvasime, et neljakesi on meil seda parem tõsta. Alus oli niiiii pikk. Hädavaeva saime selle autosse ning mul pidid veel tagaistmed olema alla lastud. B'l ja J-l polnud enam kuskile istuda, pidid kükitama seal taga aluse vahel ja peal. Sellest oleks pidanud pilti tegema, irw :D. Suurim väljakutse oli alles ees. Alus tuli ka trepist üles saada ja see oli palju palju raskem ning sealt sain palju palju rohkem sinikaid. Viimaks oli kõik tehtud ning TV töötab ilusti ning näeb super hea välja. Panen pildi ka, kui kätte saan. Mis minusse puutub, siis seelikuga ringi käia veel nii pea ei saa, jalad ju igalt poolt sinised. Aga ehk ongi parem. Peakski püksid jalga panema, sest sügis tuleb ju :D.

Sügisest rääkides, siis eile sadas terve päeva ka vihma, täna on pilvine, aga ei saja. Lehed on kõik kollased ja meil on maja ees üks ilus kuldkollaste lehtedega puu. Katsun sellest ka pilti teha. Ilus on. Mulle sügis täitsa meeldib, aga ilma vihmata võiks olla. Märg on vastik. Aga ok, ma lähen teen endale tassi kuuma teed ning vaatan, mis hiigelsuurest telekast ka tuleb. Õhtul lähen Dorkingisse tagasi ning homme tööle. Jälle peab vara tõusma. Blah.

Shokolaaaad.

Kui ikka hirmus shokolaadi isu on, siis peab keset ööd 24 tundi avatud bensukasse sõitma ning selle sealt ära tooma. Just seda ma pool tundi tagasi tegin (bensukas asus muideks 20 mindi kaugusel), aga vähemalt saab nüüd rahulikult magada, sest ei mõtle pidevalt shokolaadi peale. Hm, nõrkused :D

Nüüd ma hakkan raudselt tihedamini kirjutama.

Sattusin täna oma sitemeter'i peale ning klikkisin mõnele lingile, mis mu enda blogi vanadele postituste juurde viis. Nii tore oli lugeda, lugesin halloweeni peaost ja kassidest ja tüdrukutest, kui nad veel väikesed olid. Jah, lapsed on nüüd ju 7 ja 8, mitte enam 4 ja 5. Paar päeva tagasi vaatasin ka vanu pilte neist, küll aeg on ikka lendanud. Aga point on selles, et viimased 7, 8, 9 kuud pole ma erilist midagi kirjutanud ja sellepärast pole tulevikus ka midagi lugeda ning see teeb sutsu kurvaks. Niisiis, hakkan raudselt nüüd uuesti kirjutama. Iga päev, kui suudan. Isegi siis, kui midagi öelda pole :D

Täna on pühapäev ning erilisi plaane pole. Lesin niisama kodus, võib-olla lähen hiljem välja, päris ilus ilm on, kuigi külm. Sügis tuleb ja varsti peab kampsunid ja villased sokid välja otsima. Millegi pärast mul on jalgadel kogu aeg nii külm ja sõrmeotsad külmetavad ka. Brr. Eile käisime väljas posh'is restoranis söömas. Ammu pole kuskil sellises kohas käinud ja ootused olid suured. Itaalis resto oli ja tahtsin midagi itaalialikku ka süüa. Alustuseks võtsin seeni ricotta juustuga, Daniela sõi antipastot ja veel jagasime grillitud krevette. Seened olid head, aga krevettid olid külmad ja maitsesid nagu kumm. Yuck. Siis tellisin lasanjet, mis oli kõige vastikum lasanje, mida ma eales söönud olen. Pasta oli vastik ja bolognese kaste oli maitsetu. Dani vanaema ja ema teevad ikka kõige paremat lasanjet, ei anna võrrelda absoluutselt. Igal juhul midagi sellist ma enam kunagi ei telli. Pärast saime Shereeni ja Ianiga kokku kohalikus pubis ja jõin mingit puuvilja maitselist siidrit (Jaques oli vist), mis oli päris hea, pidades silmas fakti, et siidrid siinmaal tavaliselt ilma mustsõrtra siirupita kuskile ei kõlba.

Eile otsustasin ka, et peaks oma diktsiooni kallal natuke töötama. Üritati mulle õpetada, kuidas korralikult hääldada CHerry ja Jerry ja CHeese ja Jeans. No mul ei tule välja. Cherry ja Jerry kõlavad minu suus täiesti ühtemoodi. Eestlased proovige. Äkki ma ei ole ainuke, kes sellega hakkama ei saa. Aga eks ma harjutan, kunagi peab ju välja tulema. Inglased muidugi arvavad, et aksent on nunnu, et see teeb su unikaalseks, ma leian, et ma pigem tahaks rääkida, nagu nemad. Proovida ju võib.

Tööl on muidu kõik ok, ikka vanaviisi, varsti algab kooli vaheaeg, loodetavasti lähevad nad kuskile puhkama ja mul on nädal vaba. Igaks juhuks ma hinge kinni ei hoia. E. on viimasel ajal hommikuti palju õnnelikum, ei ole enam pahur, nagu vana mees ja isegi naeratab. M. käib meil nüüd neljapäeviti funky gym's, mis on nagu aeroobika jms lastele. Kolmapäeviti on nad mõlemad step tantsus ja teisipäeviti balletis. Eelmine aasta õppis M kitarri, aga praegu ta enam seda ei tee, uuest aastats vist uuesti. Nii, et kõik on hästi.

Ja ei saa ju mainimatta jätta, et Tikker on Londonis tagasi ja varsti saab ehk külla minna ja Ellenit näha :D. Londonisse pole päris kaua aega sattunud, viimati vist käisin siis, kui Rose'i ja Zoe'ga kuksil galeriis käisime, mis oli juulis. Brightonisse pole ka sattunud, reisin siin ainult Dorking-Epsom-Sutton vahel. Suttonis käime Dani ema või vanaema juures tavaliselt pühapäeviti söömas, raha meil kummalgil ju eriti pole ning võtame seda kui tasuta einet :D.

Aitab kah praeguseks, vaatan nüüd natuke X-factorit. Mmmm, Cheryl Cole :D.